Et teid paremini teenindada, siis kasutame küpsiseid. Lisateave.
Lastele ja nende semudele kinke otsides nägime, et head kaupa on vähe. Asjad lagunevad väga kiiresti. See tekitab õrnema loomuga lapsel süütunde – „miks see juba katki läks, kas ma tegin midagi valesti?“ Kui see üha kordub, siis harjume sellega - "Mängin pisut, vaatan, kas mõne tüki kätte ka saan ... või lajatan vastu seina. Vahet pole, kas ma hoian asju või mitte, nagunii lagunevad kiiresti ära. Ja tore on, siis saangi uued asjad!" Meie arvates see ei peaks nii olema. Need mänguasjad, millest Tiia Toomet on 2 raamatut koostanud http://www.ruthhuimerind.com/sub.php?id=bio&sub_id=raamatud), olid hoopis teine tase! Me tahame seda olukorda parandada.
Pigem olgu mänguasju vähem, aga need olgu isikupärased ja korralikud! Mida rohkem on lapsel mänguasju korraga käes, seda lühemalt ta ühte mängu süveneb. Hea nipp on viia osa asju silma alt ära. Oh seda avastamise ja äratundmise rõõmu, kui siis need avastatakse. Meie peres on näiteks reegel, et varudest midagi võttes tuleb samapalju mänguasju sinna asemele panna.
Lelud peaksid olema arendavad! Lapse silmad löövad tõeliselt särama siis, kui emme või issi leiab aega kaasa mängida. Martin Villemi üks lemmikmänge on rollikas „Jääaeg”, kus diivanipadjad on põrandal jääpankadeks ja väikest õde nende vahelt päästetakse.
Paljud patareidega mänguasjad pidurdavad lapse fantaasiat. Laps vajutab nuppu ja ootab passiivselt, mis juhtuma hakkab. Sellised asjad ei arenda loovust. Poiste lelud on tihti liiga vägivaldsed. Üks sünnipäevaks saadud robot, kes karjus: "Fire! Fire! Moving out! Tratatatata! Trahh! Põmm!" läks kohe esimesel päeval kapi otsa peitu ja sealt õue, prügikonteineri kõrvale järgmist omanikku ootama.
Poisid jäävad poisteks, kui mängupüstolit pole, võetakse suvaline roigas, sinna kätt ette ei pane. Aga me ei taha vägivalda, millest ümbritsev meedia niigi kubiseb, rõhutada ega õhutada.